Muuvis of 2009
Proovin ka mingisugust kokkuvõtte moodi asja teha möödunud aastast ja alustuseks väikene topp enda jaoks meeldejäävamatest filmidest eelmisest aastanumbrist. Tegemist siis nähtud filmidega mida viitsiks ka kolmandat, neljandat ja miks mitte ka viiendat korda vaadata.
1.
2.
3.
4.
5.
Kindlasti jäi palju head nägemata ja veel enam jama, mingi osa jama muidugi vaatasin ära ka, aga sellest eriti rääkida ei tahaks. Igaks juhuks pean vajalikuks ära mainida, et ei püüdnud neid viite siin mingil moel paremus järjestusse panna, lihtsalt suvaliselt....
A Place to Bury Strangers
Hommikul, mõnda aega pärast ärkamist ajasin riided selga, piilusin läbi uksesilma ega koridoris ebameeldivaid naabreid ei liigu ja läksin kontrollima ega mulle postkasti teatist pole tulnud, et mingi pakk minu nimele postkontorisse tekkinud. Tellisin nimelt mõned plaadid endale ja tahtsin neid juba nagu kuulata. Ok, teatist polnud, aga oli hoopis Eesti Ekspress ja Loomingu Raamatukogu järgmine raamat. Mingi arve oli ka, aga see selleks. Loivasin tuppa tagasi ja olgugi, et ma sellest eelpool mainitud lehest suurt sittagi ei arva, on seal vahest üht-teist täitsa isegi lugeda. Sirvisin seda ning lappasin lehti kuni jõudisn Areenini ja omakorda seda lapates jõudsin plaadiarvustusteni. Neid alati hea lugeda, kuna päris tihti nad meenutavad asju mida olen unustanud kuulata, mõni kord saab neist päris ägedaid fakte teada ja vahest avastab enda jaoks ka mingit uut kuulamist. Lugesin neid arvustusi seal siis vaikselt, kuni jäi silma nimi :
ja pmtslt oligi kombes, arvustust lugesin järgmine päev tagant järgi, olles enne seda albumit ma ei tea mitu korda kedranud. Seega läks see asi otse kümnesse ja mul isegi hea meel, et tellitud plaadid veel kohal polnud jõudnud, sai rahulikult oma uude leidu süveneda...
I'll Eat You Up!
Pärast Inglorious Basterds'it vist sellel aastal (meie kinodes alates 11.12) teine film mida saab nagu tõsiselt oodatud.
ThisConstructionTimeAgain...
Mõtlesin, et peaks igaks juhuks väheke selgitust andma, et miks mingi õli mu koduka esilehel käed puusas seisab... värk nii, et pilk endal natuke kriitilisemaks muutus ja väike tüdimus peale tuli, kui neid aastaid vanu pilte vaatasin... foto poole pealt polnudki nii palju selliseid pädevaid pilte mida teistega jagada tahaks ja arvasin, et targem väike time-out võtta... stencliga on üldse nukrad lood... ilmad lähevad üha sitemaks (loe: jahedamaks) ja see tõttu ka rõdule nokitsema minemiseks jääb motivatsioonist vajaka... see muidugi ei tähenda, et mõte selles suunas täitsa seisaks... lisaks veel tegelesin septembris projektiga back to school... see jubedus ka paras ressursi-röövel.
Seega... väike paus ja kogumisaeg tuleb... vaatan filme, kuulan muusikat, söön, joon, valetan ning joonistan ning kui kena hulk asju peaks valmima, mida pean ka näitamisväärilisteks, siis klopsin mingi lehe jälle uuesti kokku... vahest tõenäöoliselt panen deviantart'i midagi üles ning ehk ka siia blogisse midagi kritseldan... päris "vait" ei kavatse jääda, kuid vaiksemaks tõmban küll...
P.S See pilt kogu möla alguses pole minu enda tehtud... klõpsa pilti, et leida autor...
-peace-
If You Are Not Asleep?
The Machinist (2004) - Sellist filmi sattusin vaatama. Nime ennast kusagilt kuulnud olin ning mõningaid kiidusõnu ka asja enda kohta, aga lähemalt uurima polnud seni vaevunud. Nüüd septembri alguses, kui Pedigreel värske plaat ilmus, oli kettal lugu Machine Shop, milles kasutatud sampleid teemaks olevast filmist ja lugu tervikuna ka olla just sellest teosest inspireeritud. Et asja paremini mõista, siis võtsin ka vaevaks film ära vaadata. Vaevaline see vaatamine kokkuvõttes muidugi polnud, oli kõike muud. Poolteist tundi mõnusat thrillerit.
Sisust eriti pikalt seletama hakata vist pole mõtet ehk lihtsalt nii palju, et on üks tööstus ettevõttes palgal olev mehike, kes ei suuda/saa magada ning on seda tegevust juba aasta vältinud ja lõpuks hakkavad asjad kutil kupli all natuke kokku jooksma.
"Who Are You?"
"_ _ _ _ _ _"
DeadMan (le Body)
SISUST
Lugu algab sellega, et William Blake (Johnny Depp) on rongiga teel väikesesse tööstuslinna Machine kus talle on tööd lubatud. Arveametniku kohta täpsemalt siis. Oma tüdruksõbrast on mees just hiljuti lahku läinud ja vanemadki tal alles värskelt lahkunud, nii et oma eelmise elukohaga ei sidunud teda enam suurt miskit. Jõudnud kohale, oli mehel imestamist palju. Linn oli "natuke" teistsugune vist kui see kant kus ta tuli ja selgus ka kurb tõsiasi, et tema amtikoht oli juba kuu tagasi ühele teisele vennikesele ära antud. Seega, oli ta reisinud oma viimase rahaga kuhugi maailmalõppu ja eest leidnud mitte midagi. Ostnud kohalikust saloonist pisikese pudeli kärakat kohtus ta paberlilli müüva neiuga (Mili Avital), keda ta viisakalt koju saatis ning kelle voodis ta end hiljem juba magama sättis, kui viimase kunagine poiss-sõber sisse astus. Uje ja arglik William ei osanud selles olukorras muud teha, kui oma häbist ja ehmatusest täis nägu tekiga varjata. Väheke pettunud külaline, kes oli juhuslikult oli aga otsustanud, et Blake peab saama kuuli. Sai ta aga haavata, kuna tema võõrustaja võttis põhi lasu enda peale. Kohamkas Blake suutis kolmandal katsel oma oponendile kuuli kaela saata ja põgenes linnast.
Hommikul ärkas ta selle peale, et keegi (Eikeegi) noaga ta rinnas sonkis ja kuuli jahtis. Tegid mehed tutvust ja saades teada, et haavatu nimi on William Blake, ei jõudnud Nobody (Gary Farmer) seika ära imestada. Arvas ta nimelt, et tegemist on surnust ärganud tuntud inglise poeediga ja mees tuleb tagasi hingedemaale saata, kohta kus taevas ja maa kokku saavad. Haavatud Blake ei osanud selle peale midagi kosta ja asuski koos indiaanlasest Nobody'ga teele.
Samal ajal kuulutati linnakeses Blake tagaotsitavaks kahe mõrva ja hobusevarguse eest ning tema eest pandi välja üpriski korralik pearaha, mis järk-järgult suurenes, kuna tekkis olukordi, kus Blake pidi mõne raha-ahne küti jahi lõpetama.
Lõppes....
fa fa fa... ei hakkagi lõppu kirjutama, jätan parem selle otsa siin lahti...
DeadMan (think about it...)
_________________
MUST-VALGE sai film väidetavalt selle pärast tehtud, et luua distants vaataja ja kõige tuttava vahel mida ta ekraanil näeb ja vaatajat võimalikult väheste detailidega kurnata. Tegevus toimus filmis 19. sajandi teises pooles ja püüti ka seda läbi pildi värvide mitte reeta. Enamus vesterne on tehtud tuttavates natuke kulunud kollakas-oraanzides toonides ja ka sellist traditsiooni oli lavastajal plaan vältida. Lisaks selle tahtis lavastaja (JIM JARMUSCH) veel teha koostööd must-valge filmi kallal sellise mehega nagu Robby Muller. Ja üldse, annab selline must-valge pilt edasi päris hästi kogu filmi meeleolu.
WILLIAM BLAKE (1757-1827) oli inglise luuletaja, kunstnik ja muidu artist. Oma eluajal teda suurt ei hinnatud ja alles aastaid pärast mehe surma hakati teda nimetama inglise kultuuriloo üheks tähtsaimaks nimeks. Popkultuurist võib viiteid tema nimele leida veelgi: Red Dragon, V For Vendetta, From Hell, Watchmen, Monty Python jne.
Oma elu ajal peeti meest natukene nupustnikastanuks ja kohati ka päris segaseks, aga nagu ikka oli ta lihtsalt oma ajast ees. Jim Jarmuch ei osanud ise ka päris täpset põhjust välja tuua, miks ta just William Blake oma filmi tarbeks valis, aga kui film ära vaadata ja natuke Blake tegemiste ning loomingu kohta uurida on päris üheselt aru saada miks mehe nimi filmis esindatud.
NEIL YOUNG kirjutas filmile muusika. Jim Jarmuch ise ka suur Young'i loomingu austaja ja terve filmi loomise aja oli ka Young'i muusika enamus ajast taustaks olnud. Hea maitse mehel, mis siin salata. Hiljem lihtalt küsiti, kas Neil poiss oleks nõus filmile muusika kirjutanud ja olles näinud ühte lõiku, oli ta ka sellega ideega üpris kähku päri. Muusika loomine tolle tüki jaoks käis aga nii, et härra Young vaatas kitarr käes filmi ja põhimõtteliselt käigu pealt improviseeris sinna juurde muusika. Hljem eraldi välja lastud soundtrack plaadil võib kuulda lisaks muusikale ka Blake luulet (loetud Johnny Depp'i poolt) ja erinevaid jutustavaid katkeid filmist endast.
WESTERN või siis mitte? Zanrina ta ikka tegelikult on western, aga mitte tavaline. Leiab päris palju westernile omaseid elemente ja samas ka palju selliseid nüansse, mis päris hästi ei sobi westerniga. Seega pole ime, et osad seda anti-westerniks, teised postmodernseks westerniks nimetavad.
SÜMBOLID ja filosoofiline mõistutekst (jutustatud peamiselt Nobody poolt) oleks veel mõned märksõnad, mis seda filmi iseloomustavad. Tüdruk, kes Blake enda juurde ööseks võttis ja hiljem kuuli ette hüppas, et ta elu päästa, sarnaneb päris palju tegelasega William Blake raamatust "The Book of Thel". Tydruku nimi oli ka juhuslikult Thel. Arvatakse, et oma raamatus oli Blake kirjeldanud/kirjutanud oma ainsast tütrest.
Rong millega Blake linna nimega Machine (hea nimi väikesele tööstuslinnale) kujutab osade allikate põhjal põrgut ennast. Endale tundus see rohkem ametlik liin põrgu vahet olevat, sest linn mis selle liini lõpp-peatuses asus tundus just seda olevat.
Kaks maha lastud sheriffi, kellest üks jäi pead pidi lõkkeasemel lamama, teine niisama mustal mullal ning kelle juures Blake luges teise Blake riimi:
"Some are born to sweet delight,
Some are born to endless night."
Tekitas ka päris mõnusa sümboolse terviku. Üks kutt, kes lõkkeasemes pikutas, meenutas veel omakorda püha ikooni, mis hiljem jalahoobiga lömastatud sai.
20.SAJANDit pole ka välditud. Nobody teine nimi He Who Talks Loud, Saying Nothing on ühe James Browni laulu pealkiri. Üks kolmest kalkarist kelle käest Blake ube läks lunima ja hiljem nad ka tappis (pundis oli ka üks neiu, kodanikunimega Iggy Pop) kandis nime Benmont Tench (klahvpillimängija bandist Tom Petty and the Heartbreakers)
Veel oli mainitud tegelasi Lee Hazelwood (USA kantrilaulja) ja Marv Throneberry (USA pesaballi legend)
